E-ITSPEA

Täna soovin rääkida kasutatavusest ehk kasutusväärtusest, kui mugav ja efektiivne on seade, programmi kasutamine ja kui kiiresti inimene saab sellega hakkama, ja minu elukogemuses on väga hea näide sellest. Enne karantiini olen töötanud ma hotellis teenindajana. Kui COVID tuli ja külaliste arv langes, ülemus tegi otsuse hotelli kinni panna remondile. Nii jäin ma ilma tööd ja pidin uut töökohta otsima. Kuu jooksul leidsin endale uue töökoha, kus olid peaaegu ainult plussid, võrreldes eelmisega, suurem palk, vähem tööd, väiksem ja sõbralikum kollektiiv. Miinused olid ka, ja üks nendes oli ja on siiamaani - kassasüsteem. Kui hotellis oli väga mugav, lihtne, arusaadav süsteem, millega inimene saab intuitiivselt töötada, siis baaris, kuhu ma tulin tööle, oli vastupidav olukord. Miks? Võin seletada. Alustan suurema kasutatavusega süsteemist, mis oli hotellis. Esimeseks see oli puututundliku ekraaniga, mis on mugavam kui hiir ja klaviatuur, sest see võtab vähem ruumi. Teiseks, oli süsteemsus,

Iterative Model ei vaja alguseks väga täpseid nõudmisi. Selle vastu kõik algab funktsionaali osaliselt realiseerimisega. Peale eelmise etappi testimist ja hindamist tulevad järgmised sihid ja nõuded ja protsess kordub. Vaheversioonid võivad olla mitteideaalsed aga töövõimelised. Kui me teame, mis on meie lõppsaadus, me liigume, arendame oma projekti ja teeme nii, et iga samm oleks produktiivne ja iga versioon töövõimeline. Miks ja kus on mõistlik sellist arendus mudelit kasutada? Esimeseks, kui meil on juba olemas täpsed ja arusaadavad nõuded lõppversioonile. Teiseks, kui projekt on suur. Põhieesmärk on olemas, aga realiseerimis detailid võivad muutuda ajajooksul.  Iteratiivse mudeli näiteks on speech recognition  või kõnetuvastus. Esimene kõnetuvastus masin oli AUDREY mida projekteeriti 1952. aastal Bell Labs. See oli analoogmasin, mis tuvastas sõnesid ja numbreid vahepausidega. See ei saanud populaarseks, sest oli väga keeruline, aga oli väga progressiivne idee. Täna kõnetuvastus pro

 Olen läbi lugenud ameerika tarkvara arendaja Eric S. Raymondi artikli "How To Become A Hacker" ("Kuidas saada hakkeriks"). Arvan, et see pealkiri, saab huvitada Interneti kasutajat, ja mõned, võib olla,  juba otsivad Google-st seda lootusega teada saada, kuidas Pentagoni häkkida või enda pangakontole paar nulle juurde kirjutada. Aga enne kui hakkate seda veebist otsima, informeerin teid, millest tõesti see dokument on, ja miks ma soovitan seda lugeda. Alustan sellest, et kui te arvate, et häkkerid just need inimesed, kes istuvad 24/7 oma korterites ja teenivad raha pangasüsteemide häkkimisega, ja just see teid huvitab, siis see artikkel on teie jaoks lugemiseks kohustuslik. Kui aga juba alguses autor räägib, kes üldse on häkker, millega ta tegeleb ja kuidas eristada häkkerit "kräkkeritest". Nüüd saime teda, kes on kes, ja liigume edasi.  Teine punkt räägib häkkerliku suhtumisest. Seletab, et meie maailm on täis probleeme, mis ootavad oma lahendusi, ja mik

 Keda ma nimetaks IT proffiks? Alustan definitsioonist " professional ". Cambridge Dictionary annab sellist: inimene seotud tööga, mis vajab spetsiaalseid teadmisi ja/või haridust omab omadusi, mida tavaliselt omavad trennitud ja haritud inimesed: efektiivsus, oskus, süsteemsus, täpsus jne. inimene, kelle töö on see, mis on tavaliselt inimeste hobi keegi, kes on teinud sama tööd pikka aja jooksul ja nüüd omab palju teadmisi ja oskusi selle tööga seotud, ning saab hakkama iga probleemi ja ülesandega. Ja see on põhimõtteliselt minu vastus küsimusele "Kes on IT proffi?". Aga on vaja täita. Ma arvan, et proffi just see inimene, kes oskab ja teab kõike, mis on seotud just tema erialaga. Kui tavaline inimene, kes ei ole IT-ga seotud, kuuleb, et sa töötad IT-s, siis kohe tema ajus ilmuvad pildid nagu filmis "The Matrix", "Hackers" ja muud. Võib olla ta palub sind, tema arvutit ümberseadistada, printerit vaadata või tema äri jaoks kodulehe teha. Ja kui s

 GNU GPL (GNU General Public License) loodud Richard Stallmaniga 1989.aastal, annab kasutajatele õigust vabalt kasutada, muuta, arendada ja jagada tarkvara. Richard Stallman ütles: "Iga otsus, mida teeb inimene pärineb tema eluväärtustest ja eesmärkidest. Inimestel eesmärgid ja eluväärtused erinevad; kuulsus, kasu, armastus, ellujäämine, meelelahutus, vabadus - need on mõned eesmärgid, mis võiksid olla heal inimesel. Kui eesmärk on aidata teist, mitte ainult end, me nimetame seda idealismiks." Siin on juba kõik öeldud. Kui inimene tahab teenida raha või saada kuulsamaks tänu oma tööd, siis copuleft  litsens ei ole tema jaoks prioriteetne ja ta pigem valib autoriõigust, ehk copyright . Kui arendaja põhieesmärk on just arendus ja teadmiste vabadus, või ta tahab aidata teist siis appi tuleb GNU GPL. "Aga miks just copyleft ?" - te võite küsida. Miks autor ei või oma õigustest loobuda ja teha oma tööd avalikuks omandiks ( Public Domain ), siis kõik saaksid vabalt seda k

  Copyright või autoriõigus. Milleks me sada üldse vajame? Mis see täpselt on? Kuidas sellised seadused ja aktid mõjutavad meie elu? Mis olukord on meie riigis autoriõigusega täna? Sellised küsimused ilmusid mul, peale "The Case For Copyright Reform" lugemist.  Aga alustan otsast peale. Esimese asjana guugeldasin, milleks me üldse vajame autoriõigust. Ja kohe esimese viitega oli väga huvitav artikkel  Lõuna Illinoisi Ülikooli Morrisi Raamatukogust "Purpose of Copyright Law". Huvitas mind just selle artikli põhimõte, et autoriõiguse seaduse põhieesmärk ei ole selles, et kaitsta autorite ja loojate huve, vaid pigem teaduse ja kunsti arenduses. Siin hakkasin ma juba mõtlema, kas olen ma sellega nõus, sest enne ma mõtlesin täpselt vastupidi. Ja nii kaua ma mõtlesin, seda rohkem ma muutsin Cruella ks (kes ei tea, Cruella on see tegelane musta-valge justega). Ühelt poolt ma olen ikka nõus, et sellised seadused aitavad arendada kunsti ja teadust, sest ilmub palju vähem pla