E-ITSPEA

"Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020" on väga huvitav ja mõnikord päris lõbus lugeda. Huvitav, sest on võimalik teada saada, millisena nägid inimesed nüüdisaegset infoühiskonda 2012-2013. aastas, millest nad mõtlesid, mida tahtsid saavutada, arendada ja levitada. Lõbusad on need mõtted, mis on väga kaugel elutõest. Aga oma arutlemist ma alustan punktidest, eesmärkidest, mis on saavutatud tänaseks.  Suur osa infoühiskonna arenduskavast nii või teisiti on seotud meie igapäevase elu digitaliseerimisega. On jutt kaugteenustest, kaugtööst, kaugõppest ja isegi kaugarstiabist. Ja ma arvan, et täna me saame kindlasti öelda, et kõik see on juba saavutatud ja hästi arendatud. Samuti ma arvan, et COVIDi kriis sundis meid arendada kõike seda palju kiiremini, kui me planeerisime. Ma ei tea mis salanõu see võiks olla, aga see juhtus just 2020. aastal, ja sellist digibuumi meil varem ei olnud. Kõik koolid ja ülikoolid olid kinni, ja kõik õppijad esimesest klassist doktorantuurini olid sunni

Interneti aeg on tulnud ja see, kes ei nõustu seda, ei arene, ei liigu uute tehnoloogita suunas, see jääb alla. Ja selline tendents on kõikides meie elu valdkondades, ja meedia on üks nendest. Traditsiooniline meedia või vana meedia, ehk ajalehed ja ajakirjad on juba 30 aastat suures ohus.  Vana meedia - selline mõiste ei ole uus. Esimesena seda kasutas Marshall McLuhan oma teoses "Understanding Meadia: The Extensions of Man". "Uued meedia vahendid mitte kunagi ei ole vanade lisandus ja ei jäta neid rahule. Uus vahend surub vana meediat alla nii kaua, kuni ei leia vanale uut seisundit või ei vormista ümber." kirjutas McLuhan, ja see on väga õige mõte. Vanad meedia vahendid on aeglasemad, kallimad ja väga tihti rohkem sõltuvuses seadustest kui uued. Näiteks, mida kirjutab Venemaa Föderatsiooni meedia komitee oma 2018 aasta aruandes: "2018 aasta detsembril riigi nimikirjas on andmed 48 180 registreeritud perioodikaväljaannetest vastu  52 593 mis olid eelmisel aas

  OMG Suurem osa, kui mitte kõik Interneti kasutajad on näinud või ise kirjutanud selliseid lühendeid nagu LOL (Laughing out loud), ASAP (As soon as possible), G2G (Go to go), WTF (What the F##k?), OMG(OH My God!) jms. On selline tunne, et sellised lühendid tulid koos Internetiga või tol ajal kui olid ainult nuputelefonid kasutuses ja tervet fraasi kirjutamine võttis kaua aega. Aga esimene kord, millal selline abreviatuur nagu "OMG" oli kasutatud, oli admirali John Fisher kiri Churchilli nimele, mis oli kirjutatud 9.septembril 1917. Arusaadav, et tol ajal FB Messengerit või e-posti ei olud ja isegi ARPANETini oli veel 52 aastat("KIVIAEG"). See oli tavaline paberkiri, kus Lord Fisher lühendas "Oh! My God!" fraasi ja kirjutas "O.M.G".  Oxford English Dictionarys just J. A. F. Fisheri kiri on tähistatud nagu esimene allikas.  Telegraafside Enne elektrilist telegraafi informatsioonilevitamise kiirus oli sõltuvuses postilt, sest see oli ainuke variant

  Kurzweil Reading Machine Alguses, kui ma tahtsin kirjutada tehnoloogiatest, mis aitavad puuetega inimest, olin kindel , et sellised spetsiifilised arvutid, programmid ja tehnoloogiad ilmusid 21. sajandil. Ma hakkasin uurima ja minu suureks imestuseks suurem osa tehnoloogiatest on kaks korda vanem kui mina. Täna ma räägin siis esimesest masinast, mis luges raamatut, ajalehti ja muid prindituid dokumente nii, et pime inimene võis lugeda seda mida ta tahtis. Ray Kurzweil asutas oma firma Kurzweil Computer Products Inc 1974. aastal, selleks et arendada tekstilugemisprogrammi, mis oleks võimsam kui teised OCR (optical character recognition) ja saaks lugeda koike olevaid tekste ja šrifte. Oma eesmärke ta saavutas juba järgmiseks aastaks. Nagu Ray Kuzweil ise rääkis, kohe ilmus küsimus "What is it good for?" Vastus tuli juhuslikult. Lennukis tema naaber oli pime inimene, peale vestlusest kellega Ray leidis probleemi oma lahenduseks. 1975 aasta lõppuks nad panid kolm tehnoloogiad k